Mis on rohegaas?

 

Rohegaasi ehk biometaani toodetakse biogaasist. Biogaas on käärimisprotsesside tulemusena eralduv gaas, mis on meie elukeskkonna tavapärane osa, koosneb peamiselt metaanist ja süsihappegaasist.

Biometaani ehk rohegaasi tootmiseks puhastatakse biogaas võrgugaasi kvaliteeditasemeni, teisisõnu kõrvaldatakse kõik liigne ja saavutatakse metaani (CH4) kontsentratsioon 97+-1%, mis on ka võrgugaasi tähtsaim parameeter.

 

 

Pikem ülevaade:

Arutelud biogaasi, selle tootmise ja kasutusvõimaluste üle jooksevad tihtipeale ummikusse, sest inimeste teadmised ala kohta on liialt lünklikud.
Eesti on võtnud kohustuse katta 2020. aastaks transpordis kasutatavast vedelkütusest vähemalt 10% taastuvallikaist pärit kütusega. Eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni, fossiilsete kütuste tarbimist ning kasvatada meie energeetilist sõltumatust.

Vajalikust kogusest ligi pool on kavas täita biometaani ehk rohegaasiga. Ülejäänud 6% kaetakse elektriautode ning bioetanooli ja biodiisli kasutamisega. See tähendab, et aastaks 2020 oleks vaja toota ca 48 miljonit kuupmeetrit rohegaasi.

Võimalusi palju

Mootorikütusena kasutatakse kütuseturul praegu kaht omadustelt täiesti erinevat fossiilset gaasi: survestatud maagaasi ja naftatööstuse kõrvalproduktina tekkivat, mida meil pakutakse veeldatuna, kas LPG või autogaasi nime all. Nende põletamiseks mootorites on eri tehnoloogilised lahendused, mis tarbija vaatevinklist äärmiselt olulised.

Käesolev lugu keskendub maagaasile ning selle taastuvale alternatiivile – biometaanile. Seda põhjusel, et biogaasist toodetav biometaan on maagaasiga koostiselt identne, aga pärineb sajaprotsendiliselt taastuvallikaist. Ja just seda tegevust riik toetab.

Aastateks 2014–2020 on valitsus plaaninud eraldada kokku 51 miljonit eurot toetust (9 mln eurot ELi vahenditest ja 42 mln eurot kvoodimüügitulust) biogaasist biometaani tootmise edendamiseks ning selle kütuseturule toomiseks. Asjakohane toetusmeede on plaanis avada 2014. aasta suvel ja rakendama hakkab seda SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Survestatud maagaasi tuntakse rahvusvaheliselt lühendi CNG all (Compressed Natural Gas). “Survestatud” tuleneb sellest, et maagaas on torustikes tõstetud rõhu all.

Autodesse tangitakse gaasi veelgi kõrgema rõhu all, et säästa kütusepaagis ruumi. Tegu on sama gaasiga, mis liigub meie gaasitorudes. Alternatiivina saab aga kasutada biometaani ehk rohegaasi. Seda tehakse edukalt juba aastakümneid kogu maailmas.

Et toota biometaani, peab kõigepealt sündima biogaas, mis eraldub looduslikul teel orgaanilise aine käärimisprotsessi käigus. Selle tööstuslikuks tootmiseks rajatakse aga biogaasijaam. Neid on Eestis praegu kümmekond.

Teekond tarbijani

Majanduslikult põhjendatuks loetakse biometaani tootmiseks mõeldud biogaasijaama rajamist juhul, kui selle toodang on vähemalt 2 miljonit m³ aastas. Metaanisisaldus toodetud biogaasis sõltub eelkõige tooraine iseloomust, kuid keskmiselt on see 65%. Biogaasi tootmise tooraineks sobib põhimõtteliselt iga orgaaniline aine, mida annaks nii kääritada, et eralduks biogaas.

Majanduslikust, aga ka keskkonnahoiu seisukohast on otstarbekas esmalt kasutada olemasolevaid jääktoormeid, mis vajavad nii või teisiti käitlemist. Näiteks lehma- ja sealäga, sõnnik, reoveesetted ning biojäätmed. Lisatoormena saab kasutada biomassi ja silo. Aga ka biojäätmeid ning toiduainetööstuste proteiinirikkaid jääke, mille lisamisel põhitoormele kasvab biogaasitoodang hüppeliselt.

Viimastel aastatel on Eestis rajatud eelkõige põllumajandustoormel töötavaid biogaasijaamu (Aravetel, Oisus ja Vinnis). Katsetusjärgus on jaama rajamine Ilmatsallu. Tõsi – nendes toodetavat biogaasi kasutatakse kütusena statsionaarsetes biogaasimootorites, mis toodavad taastuvat elektrit ja sooja.

Nüüdseks on aga riigipoolse taastuvenergia tootmise toetuste fookus muutunud, mistõttu toetatakse jõuliselt just alternatiivsete transpordikütuste tootmist. Üks selline taastuvat päritolu transpordikütus on gaasiautodes kasutatav biometaan.

Biometaani tootmiseks tuleb biogaasist eraldada süsihappegaas ja muud liigsed ühendid, et saavutada maagaasiga sama koostis ja metaani kontsentratsioon (ca 98%).

Biometaani toimetamiseks tarbijani on meil vähemalt kaks moodust:

  • Kui tootmine toimub gaasitorustiku läheduses, pumbatakse biometaan torustikku ja tankida saab suvalises torustikuga ühendatud tanklas. See printsiip sarnaneb kohapõhiselt toodetud rohelise elektri liikumisega elektrisüsteemides.
  • Kui aga läheduses gaasitorustikku pole, pumbatakse biometaan rõhu all balloonikassettidesse ja viiakse tarbijani. See tähendab, et osa rohegaasitanklatest pole enam gaasitorustiku asukohast sõltuvad. Näiteks meie saartel ei ole gaasivõrgustikku ja sinna tulebki gaas balloonides toimetada, sama toimub ka mandril piirkondades, kus puudub gaasitorustik. On tõenäoline, et ka biometaani tootmisüksuste juurde tekivad gaasitanklad.

Põllumajandusliku biogaasijaama kääritusjääk on taimedele paremini omastatav väetis kui toorläga ja sõnnik ning laotamisel ei teki haisu. Kääritusjääk saab tootjalt kaasa sertifikaadi, mis täpselt kirjeldab väetise koostist, see aga on põllusaaduse müüjale toote realiseerimisel väärtuslik dokument. Kääritusjääki saab soovi korral enne kasutamist ka täiendavalt väärindada, lisades sinna väetisekomponente.

Jalgratas on juba leiutatud

Praegu sõidavad Tartu, Narva ja Pärnu linnaliinide bussid ning metaankütust tarbivad autod veel maagaasiga. Loodetavasti juba 2014. aasta teisel poolel lisandub kütuste nimistusse ka biometaan. Meie biometaanituru vastu tunnevad huvi ka ala juhtivad ettevõtted naabermaadest, eelkõige Rootsist ja Soomest.

Rootsi on Euroopa mõistes juhtpositsioonil biogaasist biometaani tootmises ja selle kasutamises. Seda eelkõige linnaliinibusside kütusena, aga ka postiautode, jäätmekäitlusautode ja koolibusside kütusena.

Samuti on mitmed traktoritootjad varustanud osa oma toodangust gaasimootoriga. Euroopa linnades on gaasimootoriga bussid olnud kasutuses paarkümmend aastat.

Nende eeliseks on keskkonnahoid ja majanduslikult säästlikum ekspluatatsioon. Seni oli küll gaasibussi soetusmaksumus diiselbussi omast kuni 30% kallim, aga tehnoloogia areng ja seadusemuudatused on busside hinnad pea võrdsustanud.

Valdkonna edukaks arendamiseks on kindlasti vaja õppida teiste kogemustest. Eesti teadusasutuste uuringute ja lähinaabrite juhtivate biogaasitootmise tehnoloogia ettevõtete kogemuste ühildamise tulemusena leitakse loodetavalt parimad lahendused ka meie oludesse. Kuna biogaasi tootmine on keemiline protsess, milles igal komponendil tähtis roll, projekteeritakse iga jaam kohapõhiselt.

Teadusasutuste tehtud uuringud näitavad, et ka Eestis võib näiteks lehmaläga biogaasipotentsiaal kõikuda eri regioonides mitu korda.

Mida suurem, seda odavam

Seepärast ei olegi biogaasijaamale üht tüüplahendust, vaid iga jaama rajamiseks tuleb teha põhjalik eeluuring, et projekt oleks teostatav, jätkusuutlik ja efektiivne. Eeluuringu käigus on vaja hinnata kõnealuse projekti lähiregiooni võimalusi ja vajadusi.

Kui Eesti oludes plaanitakse teineteisest mõnekümne kilomeetri kaugusele rajada kaks biogaasijaama, tuleks arendajatel esmalt aeg maha võtta ja põhjalikult hinnata, kas mitte otsustada ühise suure jaama kasuks.

Suurem üksus toodab kindlasti madalama omahinnaga biogaasi, kasutatav toormepiirkond on mitmekesisem ja investeeringu suurus pole kindlasti 1+1, vaid väiksem. Kõik need faktid omakorda lühendavad projekti tasuvusaega, see aga on eduka äriplaani võti.